2016

Silmapaistvaid töid 2016.aasta konkursilt


Mida tähendab minu jaoks "Aktuaalne kaamera"?
Georg Randla Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumist


Eestikeelne uudistesaade "Aktuaalne kaamera" on olnud tele-eetris alates 11.märtsist 1956.aastast. "Aktuaalne kaamera" on üks Eesti tähtsaimatest teleuudistesaadetest. Mida tähendab minu jaoks "Aktuaalne kaamera"?

"Aktuaalne kaamera" on mulle vanuse poolest tele-vanaisaks. Ta on väärikas, taktitundeline, kogenud ning mõjukas teiste teleuudistesaadete seas. "Aktuaalse kaamera" kõrval tunduvad teised teleuudistesaated pealiskaudsete ja inforohketena, mida vaadates on raske eristada olulist väheolulisest. "Aktuaalne kaamera" on hea mälestus lapsepõlvest. Igal õhtul vaatasid minu vanemad seda uudistesaadet. Seoses sellega tekitab "Aktuaalne kaamera" minus turvalise tunde, ehk et tööpäev on läbi ja kõik pereliikmed on koju jõudnud. Ka täna vaatavad minu vanemad, kes lähevad väga vara tööle ning jõuavad koju hilja õhtul, iga päev koos "Aktuaalset kaamerat". See on traditsioon, millest ei soovita loobuda. Minu vanemad koosvaatamisest, -olemisest ja teemade üle arutlemisest. Ja mina turvatundest - terve pere on kodus ja koos.

"Aktuaalset kaamerat" peetakse usaldusväärsuse poolest Eesti tähtsaimaks teleuudistesaateks. Põhjuseks on see, et "Aktuaalne kaamera" räägib olulistest sündmustest liialdamata ja detailselt. Uudised jõuavad televaatajani kiirelt ja vahetult. Oluliste sündmuste korral vaatan ka mina õhtul ja nädalavahetusel "Aktuaalset kaamerat". Informatsiooni sündmuse toimumise kohta annab mulle koheselt ka minu arvuti. Ekraanile ilmub värviline sõnumimull. Kuid miks ma vaatan sündmust, millest olen juba informeeritud nutiseadme vahendusel, uuesti veelkord üle "Aktuaalsest kaamerast"? Sellepärast, et kuulata, kuidas saatejuhid uudise televaatajani toovad, sündmust kirjeldavad, arutlevad ja kommenteerivad. Samuti ootan alati põnevusega saatekülalist, kes on pädev antud teemat arutama saatejuhiga. Minu nutiseade teavitab mind võrreldes "Aktuaalse kaameraga" kiiremini olulistest päevasündmustest, kuid kahjuks on see teade lakooniline, külm ja pealiskaudne. Ka ei mõju värviline sõnumimull usaldusväärselt, mistõttu kinnituse saamiseks, et sündmus tõesti aset leidis sellisena nagu nutiseade teada andis, vaatan õhtul "Aktuaalset kaamerat".

"Aktuaalne kaamera" on minu arvates üks tore Eesti rahvast ühendav saade. Argipäeva õhtuti, tähtpäevade ning riiklike pühade ajal vaatab kogu Eesti rahvas "Aktuaalset kaamerat" kas otse eetris olevana või järelevaatamisena. "Aktuaalset kaamerat" vaatavad ka interneti teel välismaal töötavad eestlased, ka minu vanemad töölähetusel viibides. "Aktuaalne kaamera" on nagu hea sõber, kes saab sind külastada iga päev, kui sul selleks soov on ning uudised professionaalselt sinuni tuua, sealjuures nõudmata lisaväljaminekut ja tähelepanu. "Aktuaalset kaamerat" vaadates oleme kõik üks Eesti rahvas. Pole tunda, et saade liigitaks rahva erinevatesse ühiskonnakihtidesse kas rahalise, rahvuselise, hariduse või vanuselise näitaja poolest. Saade puudutab igaüht, saatest leiab igaüks midagi. Saadet vaadates tunneb eestimaalane end ühe meeskonnaliikmena Eesti rahva seas.

"Aktuaalsel kaameral" on minu jaoks oluline koht igapäevaelus. Saade ühendab nii minu perekonda kui ka kogu Eesti rahvast. "Aktuaalne kaamera" tähendab minu jaoks turva- ja ühtekuuluvustunnet, tegutsemist ühe meeskonnana - Eesti rahvas ehk "Aktuaalse kaamera" vaatajaskond.


Kas eestlasel peaks olema oma kangelasi/eeskujusid või piisab välismaistest?
Jarek Lippur Türi Ühisgümnaasiumist

Eesti on omaette riik. Meil on oma eepos, oma kultuur, oma riiki kujutavad sümbolid. Ometi ei ole meil enda kangelasi või eeskujusid. Välismaal on inimestel enda eeskujud või kangelased kelle järgi nad tahavad elada või kellesse nad tugevasti usuvad ja austavad. USA-s on eeskujuks näiteks Benjamin Franklin, George Washingnton ja paljud teised presidendid. Kas eestlasel peaks olema enda eestlasest eeskujusid või kangelasi keda järgida ja kellesse enda usku pühendada või piisab meile välismaistest legendidest?

Mina olen jälginud mitmeid edukaid inimesi, kelle eeskujuks on Benjamin Franklin. Benjamin'i väited ja tarkused on neid elus edasi aidanud ja nende elu väga edukaks kujundanud. Kui ma olen vaadanud videosid kus need inimesed räägivad enda iidolitest siis tihti nad ikka ütlevad, et Benjamin Franklini raamat oleks igal inimesel mõttekas läbi lugeda, sest selles on nii palju tarkusi ja nippe mida tasub elus ise ära kasutada, et saavutada edu ja olla ise parem inimene. Ma usun, et iga inimene kes vähegi huvi tunneb lugemise vastu ja tahaks midagi harivat lugeda võiks selle raamatu läbi lugeda.

Paljud nimesed, kes on suuresti huvitatud kuidas edukat firmat luua on suured Steve Jobs'i austajad ja on kasutusele võtnud tema põhimõtted . Tema eluloo raamatust saab välja lugeda hulga tarkusi ja lugeda kuidas sai alguse "Apple" firma. Tema raamatus on kõik Apple alguspäevastest kuni tema elu lõpuni kirja pandud, kuidas saavutas ta edu ja milliseid põhimõtteid ta järgis. Kindlasti võiks tema olla eeskujuks nii eestlasele, venelasele, inglase ja kõigile teistele maailmas, sest tema firma on jätkuvalt maailma üks kõige edukamatest firmadest ja see näitab, et tema põhimõtted ja järjekindlus aitavad eduka firma sünnile kaasa.

Kui ma olen jälginud kuidas suhtuvad eesti inimesed ja välismaailma inimesed iidolitesse ja eeskujudesse siis peab tõdema, et Eestis ei räägita sellel teemal üldse. Ma ei tea, et eestis räägitaks telekas või ajalehes või üldiselt meedias sellistel teemadel nagu "Kes võiks olla eestlaste eeskujud/kangelased?" jne. Välismaal ikka tunnustatakse ja räägitakse nendest inimestest, kes on minevikus midagi suurt korda saatnud ja midagi kasulikku ühiskonna jaoks teinud. Kasvõi võin jälle näitedeteks tuua Benjamin Franklini ja Steve Jobs'i. Neist on välismaal väga palju räägitud ja neid on ka palju tunnustatud ning inimesed teavad nende kohta. Eestis ei räägita midagi sellist suurelt ja nii ei olegi meil kujunenud selliseid suuri iidoleid/kangelasi enda riigist. Kindlasti on see kurb aga Eesti inimene ei hooli ka sellistest asjadest nii suurelt ja on üsna ükskõiksed selles osas. Kui minna küsima USA-s mõne suvalise inimese käest keset tänavat "Kes on su iidol?" võid sa saada ühe inimese käest mitu vastust aga kui küsida seda sama küsimust suvalise inimese käest Eestist siis ma arvan, et vastuseid eriti palju ei ole. Ilmselt vastavad Eesti inimesed sama moodi välismaailma kangelasi, mitte niipalju Eesti inimesi.

Minul ei ole mitte ühtegi tõsist iidolit. Eestlaste seast ei tea ma ka kedagi, kes võiks minu iidol olla, kuna minu jaoks Eestis sellist inimest ei ole olemas. Ei ole mina kuulnud,et keegi Eestlane oleks sellise sisuga raamatu kirjutanud nagu Benjamin Franklini raamat, kellelt võiks üle võtta palju põhimõtteid. et muuta enda elu kvaliteetsemaks. Mina ka leian enda iidolid siiski välismaiste kuulsuste hulgast, sest mulle sobib mis nad räägivad ja kirjutavad. Ma ei ole küll palju lugenud aga kui ma olen siiski mõnda nende eeskujude põhimõtet kasutanud siis on see mulle ainult positiivselt mõjunud. Kõige lihtsam näide on see, et enesekindlus on kõige alustala. See peab 100% paika ja kui sa tahad olla edukas siis sa pead olema enesekindel ja ennast usaldama rohkem kui kedagi teist.
Kas eestlasel peaks olema kangelane/eeskuju enda riigist või piisab välismaistest? Jah, kindlasti võiks olla igal eestlased mõni eeskuju Eestist, kes teda kuidagi elus motiveeriks. Paraku aga ei ole ma kellelti kuulnud, et neil oleks üldse mõni iidol keda nad järgivad ja sügavalt austavad, sest eestlane on kinnine inimene ja tavaliselt nad sellistest asjadest üldiselt ei räägi. Kui keegi üldse kuskil kedagi mainib siis on see ikka keegi välismaa inimestest aga mitte eestlane. Ma arvan,et eestlastele piisab välismaisetest eeskujudest ja kangelastest ja me ei vaja kangelast/eeskuju/iidolit enda riigist.


Kas eestlastel peaks olema oma eeskujusid või piisab välismaistest?
Mia Mae Jaansoo Gustav Adolfi Gümnaasiumist

Asi ei ole minu jaoks piisamises,
asi on milleski muus.
Muidugi võib olla
ja ka on
välismaalastest palju eeskujusid ja iidoleid,
kellele alt üles vaadata ja kellest end inspireeritult tunda, miljoneid,
kuid neid on meil kämblaga ka siinsamas.
Siinsamas pisikeses, aga armsas Eestis.
Selleks võib olla lähedane sõber, kellega mestis,
kooliõpetaja, poliitikategelane või lihtsalt tänaval vastu jalutav võõras isik.
Leian, et näiteks see,
et Eesti esimese naispresidendi sai, võib olla otsetee
nii mõnegi väikese tüdruku või ka mitte enam nii väikese neiu motiveerimiseks.
Ei pea enam mõtlema:
"Ah, presidendiks ma niikuinii kunagi ei saa, loodan, palju ma loodan,
sest sel ametikohal on vaid mehed."
Nii see enam meil ei ole,
siinsamas pisikeses, aga armsas Eestis.
On riigi eesotsas tugevaid naisi,
kes ei karda karme stereotüüpe ega õelaid netihaisid.
Seisavad uhkusega kõigi tublide naiste eest,
on empaatiavõimega, viisakad, head ja ilusad inimesed nii väljast kui ka seest.
Iga naise eest, põhjustel,
millest ei pruugi isegi aru saada ega sellele pikemalt mõelda nii mõnigi mees.
Naised, kellel mängitud nende arvamustel ja kõhklustel.
Naised, kellele soolistel alustel liiga tehtud.

Just nende pärast on vaja tugevaid naisi riigi eesotsa,
kes ei ela kõigest oma ilusas roosas mullis,
vaid keda hästi poliitikas, riigielus ja ka positiivselt avalikult nähtud,
tunnustatud, kiidetud ja seda ka põhjusega, just see on õnnis.
Siinsamas pisikeses, aga armsas Eestis.
Oma kodumaal olevad eeskujud annavad palju rohkem jõudu ja jaksu
oma unistuste täideviimiseks, olgu see väike või suur, peenikest või paksu
tüüpi.
Ei imesta, et võin näha minuga samas vallas üles kasvanud inimest,
tüdrukut, kellega kooli alati samal ajal jõudsin, kellega alati "Tere hommikust!" hüüti,
poissi, keda kõrvaltänavast koju minemas iga päev nägin, siniseks
võõbatud ratas teda edasi kandmas,
tulevikus meie vabariiki esindamas ning riiklikke autasusid andmas.

Unistused on kiiremini käega katsutavamad ja justkui märksa lähemal,
tunnen, kuidas ma ei seisa enam ühe koha peal, tühermaal.
Pürgides vaid kõige-kõige tippu,
soovides olla üle maailma tuntud, hoida kõrgel Eesti lippu,
on esialgse plaanina üsna karm.
Pigem panna paika just väiksemad eesmärgid,
saada tunnustatud esialgu Eestis ning siis, pakkides kohvri, tehes plaani ja triikides särgid,
miks ka mitte,
minna laia maailma edasi.
Eesti oma inimesi tunnustades innustab meie noori,
kellel on unistus, aga pole veel päris selgelt sõnastanud oma soovi,
paika pannud oma plaani,
mida ja kuidas ja mis alal ta miskit korda saata tahab.

Eesti oma inimesi tunnustades paneb meie noori samuti tundma tähtsate ja väärt inimestena,
teades, et ka nemad on võimelised midagi suurepärast pakkuma,
meie riigi puslele, kui võtta tervikut just nii, väärt tükikestena
siinsamas pisikeses, aga armsas Eestis.
Eestlastel peab olema oma eeskujusid,
loomulikult.


Igatsen maale, kus on rahu ja vaikust
Liisa Maria Rahuoja Tallinna 21.koolist

Igatsen maale, kus on rahu ja vaikust - igatsen oma lapsepõlvemaale, oma koju. Ma mäletan, kuidas üles kasvades oli kõik rahulik ja vaikne. Ehk on põhjus selles, et ma olen suureks kasvanud. Lapsena öeldi mulle alati, et maailm on ilus ning kõik on omavahel sõbrad. Minu eest peideti maailma tõelist palet. Öeldi, et mul pole põhjust karta. Ma olin siis veel naiivne ning uskusin seda. Kuid nüüd olen ma 17-aastane. Kui ma vaatan uudiseid, siis näen vägivalda, nii vaimset kui füüsilist. Kümme aastat tagasi poleks ma suutnud arvatagi, et maailm, milles elame, on selline. On kurb, et see on meie igapäevane elu. Kas me saame seda muuta? Kas meie võimuses on muuta maailma paremaks?

Kõigil inimestel on erinev arusaam maast, kus on rahu ja vaikust. Minu jaoks on see mu lapsepõlv ning minu kodu. Lapsepõlv oli aeg täis imelisi mälestusi ja headust. Lapsena ronisin aias iga päev puude otsas ja hüppasin peale vihma poriloikudes. Kõik see oli lõbus ning minu jaoks tähendas see rahu. Kodus oli alati hea ja turvaline olla. Oma pesa oleme alati kutsunud Linnukaks - kohaks, kus saab vabalt rahus olla. Kellegi teise jaoks võib see olla tema isamaa või mõni muu koht päikese all. Rahu ja vaikus on maailmast kadumas. Igapäevaseks on saanud pommiplahvatused, riikidevahelised konfliktid ning kurjad sõnaavaldused mistahes teemadel. Kõigil on ka erinev definitsioon rahust. Mõne jaoks on rahu aeg, kus ei toimu sõda. Teisele võib see olla hetk, kus ta on rahul kõigega, mis temaga ning tema ümber toimub.Kolmanda jaoks võib see olla kindel tegevus. Minu jaoks on rahu enda sees olev hea tunne, mis laseb mul rõõmsalt tegutseda.

Väiksena varjati meie eest kogu kurjust, kuid nüüd pole kedagi, kes meid sellest säästab. Jälgides meediakanaleid, näen uudiseid kaklustest ning vihakõnedest. Peaaegu iga päev kuulen uudistest, kuidas keegi ütles midagi halba või keegi tappis kellegi. See kõik teeb meele kurvaks. Oleks tore, kui maailm oleks selline, nagu meile väiksena öeldi: täis rahu ja armastust. Meile korrutati pidevalt, et kõik inimesed on toredad ning halbu inimesi pole olemas. Suuremaks kasvades saime aru, et maailm polegi selline, nagu me uskusime teda olevat. Maailmas on palju halbu inimesi ja mõned neist meie lähedal. See hirmutab mind.

Vanemaks saades muutub elutempo väga kiireks. Peab viis korda nädalas koolis või tööl käima ning veetma seal mitmeid tunde. Lisaks koolis käimisele tuleb teha kodus meeletus koguses koduseid töid ning õppida mitmeteks kontrolltöödeks. Pidevalt peab kuskil käima, kellegagi ühendust võtma või millegagi tegelema. Selle kõrvalt ei jää ühtegi hetke enda jaoks. Meil pole isegi aega, et end välja puhata. Ööselgi, kui peaksime magama, on pea täis erinevaid mõtteid, mis ei lase meil unne vajuda. Me kas kordame midagi või oleme närvis selle tõttu, mis meid ootab. Vahel tulevad öösel hoopis idiootsed, kuid geniaalsed ideed, mida pole võimalik kirja panemata jätta. Väiksena oli kõik nii hea - sai teha, mida hing ihaldas. Oli aega olla kodus ja mängida, kuid nüüd peame ainult töötama. Töötegemine ei haara mind endasse nii palju, et suudaksin mured unustada. Minu jaoks on kõige suurem probleem rahu leidmine enda sees. Vaid väga harvadel hetkedel suudan ma ära unustada ning lihtsalt hetke nautida.

Kõik räägivad, et kui igatseda vaikust ja rahu, siis tuleb minna maale ning olla telefonita ning internetita. Kuid mulle see ei sobi. Jah, maal on vaiksem kui linnas, kuid ma ei suuda sealgi rahulikult olla, kuna mõtlen ikka selle üle, mis minu ümber toimub. Mul pole õrna aimugi, mida teha, kui soovin rahu. Linnast kaugele minek ei tekita minus rahutunnet. Vaikne ümbruskond tekitab minus igavustunde ning see paneb mõtted tööle, aga mitte positiivses suunas. Ikka kerkivad probleemid, probleemid, probleemid...

Vahepeal müra ajab mind tõesti hulluks. Tänavalt kostub pidevalt autode mühin või kellegi karjumine, taevas paistavad lennukid ning tänavatel sõidavad ringi päästeautod sireeni huilates. Ma elan täpselt samas kohas kui 12 aastat tagasi, kuid kõik on muutunud. Väiksena sain rahulikult aias mängida ning tänavalt ei kostnud midagi. Kuid igal õhtul seisan samas kohas, kus aastaid tagasi. Kõik tundub peale vaadates samasugune, välja arvatud need paar puud, mis maha võeti. Ent iga poole tunni tagant kostub kauguses sireenide huilgamine või veoautode müra. Maja ees seisab tohutu autode rivi, kuna on tekkinud ummik, kõrval kõlab hommikust õhtuni busside mürin või keegi karjub maja ees olevas pargis. Ma igatsen seda, kuidas sain minna õue, et rahu saada.

Mu vanemad on öelnud, et maailm oli minu lapsepõlves täpselt samasugune nagu praegu. Toimusid terrorirünnakud, müra ja kisa oli kõikjal. Ma lihtsalt ei teadvustanud endale halba, sest mu sees oli rahu ning ma olin õnnelik. Ma olen unustanud kõik halva, mis toimus. Mulle on meelde jäänud ainult head sündmused.

Aga kuhu kadus minu rahu? Mu rahu kadus siis, kui läksin kooli. Ma ei olnud valmis koolis oleva lärmi ja müraga toime tulema. Pidev vajadus kõigega hästi hakkama saada röövis minu hingerahu. Lasteaias tegutsesime väikeste gruppidena ning õpetajal oli alati aega märgata ja aidata. Lasteaiarühm oli nagu ühtehoidev sõpruskond. Kui ma läksin kooli, kohtasin palju uusi inimesi, kellega ma ei saanud hästi läbi. Halbadest suhetest kasvas välja kiusamine ning suured vastuolud. Mingil hetkel kadus mul eneseusk ja -kindlus. Rahu ja vaikus olid läinud. Kaotasin lähedasi inimesi ning ebakindlus ja usaldamatus aina kasvasid mu sees. Koolivahetus aitas natuke eneseleidmisele kaasa ning leidsin uusi sõpru. Ma arvan, et kui mu põhikoolikogemus oleks olnud teistsugune, siis võiksin ma olla hoopis teine inimene. Ma oleksin rõõmsam ja õnnelikum ning enesekindlam.

Me elame maailmas, kus noortel on stress või depressioon tavaline nähtus. Ma olen üks neist noortest. Abi leidmine on väga keeruline. On olemas küll psühholoogid, kuid nende juurde saamine on väga pikk protsess. Ma ei mäleta, millal mul viimati oli hetk, kui ma ei närvitsenud meeletult. Stressiga ei ole mitte ühtegi vaikset või rahulikku hetke. Kogu aeg on närv sees, isegi kui midagi halba ei ole ees ootamas. Närvis võib olla ka sellepärast, et idee mitte närvis olemisest tekitab seda. Kui on depressioon, siis ei taha ega suuda inimene midagi teha. Tegevused, mis pakkusid varem lõbu, ei huvita teda enam ning kaasneb pidev väsimus. Tuju on kurb ning ärritumine tekib kergesti. Ma igatsen seda, kui ma olin väike ning ei teadnud, mis on stress või depressioon. Ma igatsen rahu ning vaikust, mis mul oli enne keerulisi sündmusi. Ma pole tundnud seda juba mitu aastat. Mu sees on torm, mis tahab laastada kõik, mis talle ette jääb. Seetõttu pole mul sisemist rahu. Pidevalt on ebakindel olla ning on tunne, et teen midagi valesti.

Kuidas ma saaksin oma lapsepõlvemaa tagasi? On ilmselge, et ma ei saa ajas tagasi minna. Ma tahan tagasi rõõmsat rahutunnet, mis mul väiksena oli. Ma tahan nautida oma elu. Vaatamata kõigele, tahan ma uskuda maailma ja inimeste headusesse. Ma tahan, et hea sõna võidaks kurjuse. Maailmas leidub küll halbu inimesi, kuid on ka väga palju häid. Mul on vedanud: ma olen suutnud ennast ümbritseda inimestega, kes minust väga hoolivad. Mul on suur perekond, kes alati mind hoiab ning aidata proovib. Vahel, kui olen perega koos, suudan ma ennast rõõmsana tunda ning leian endas rahutunde. Naljakas on see, et rahu annavad just põnevad tegevused. Eriti need hetked, kui läheme koos reisile ning avastame uusi kohti ja teeme tavapäratut. Kahju on, et kooli kõrvalt jääb selleks, mis annab rahu, liiga vähe aega.

Enda elu ilusamaks muutmiseks püüan endas hoida lapsemeelsust. Vahel õnnestub mul ikka vihma käes ringi joosta ning poriloikudes hüpata. Ma saan koduaias vennaga jalgpalli mängida ning puu otsas ronida. Kuigi ma elan linnas, on mu koduaed suur ja saan korjata maasikaid ja vaarikaid. See on minu oaas keset linna.

Ma arvan, et me saame muuta maailma paremaks, olles ise paremad inimesed. Oleme tähelepanelikud abivajajate suhtes, armastame oma perekonda ja sõpru. Ka kõige koletumate tegude vastukaaluks on alati hoolivad inimesed. Nemad annavad teistele turvatunde tagasi.

Ma olen oma hingerahu otsingul. Ma soovin seda leida. Ma tahan olla hooliv inimene, kes märkab ja aitab. See on minu vastulause maailma kurjusele, võimalus luua parem maailm. Ma usun, et nii leian ma oma maailma, kus on rahu ja vaikust.



Igatsen maale, kus on rahu ja vaikust
Karoliina Kurvits Türi Ühisgümnaasiumist


Jätan pooleli oma kodused tööd. Vahetan riided välisriiete vastu ümber ning haaran veel kaasa telefoni ja kõrvaklapid. See on kõik, mida ma hetkel vajan.

Õue jõudes puhub mulle näkku järsk jäine tuuleiil. Ahmin korraks õhku ning peagi taastub normaalne hingamine. Päike on juba loojunud, ent kumab veel õrnalt õhetavalt läänetaevast. Teisel pool taevast on laskunud öö Maale ja pead kuklasse ajades näen justkui väikeseid tulukesi pimedusse ilmumas. Ma asetan kõrvaklapid kõrva ning panen telefonist käima oma viimase aja lemmiklaulud. Ma ei mõtle ette, kuhu sel õhtul kavatsen välja jõuda. Lähen sinna, kuhu jalad viivad. Küll mu alateadvus suudab õige raja valida.

Linnavahel sõidavad vaid üksikud autod ning kauguses on näha jalutamas mõnda jalakäijat. Suundun aga kesklinnast aina eemale. Väljun linnapiiridest, mis tähistavad minu jaoks igapäevaeluga seonduvat pinget. Tajun justkui müürina langevat kohustuste rida ja tunnen vabadust. Maa – see minu jaoks koht eemal linnakärast. Paik, kus on piisavalt ruumi meelele, mõtetele ning kõige sügavamatele eneseavastustele.

Avastan end kuupaistel sillerdava veekogu äärest, mida näitas mulle ühel kaunil suvepäeval mu väike sugulane. Me istusime tol korral seal asuval veidi ajahambast räsitud pingil ning seda teen ka nüüd. Ta on alles üsna noor, kuid oskas sel päeval nii ilusti ja vastavas kontekstis minu jaoks tähendusrikkalt sõnada: „Tule, ma näitan sulle üht rahulikku kohta. Seal on nii vaikne.“ Koht on tõesti kõike seda ning enamgi veel. Praegusel hetkel on mul veidi külm õhtusest ajast ja juukseid sasivast sügistuulest. Südamesse poeb aga soojus ning lummuslik harmooniatunne iseenda ja ümbruse vahel.

Taevas on nüüdseks sügavmustaks tõmbunud. Tundub nagu see lausa imeks endasse. Eemaldan kõrvaklapid, et tajuda ümbrust oma kõikide meeltega. Kõik on nii vaikne. Kuulen vaikset tuulekohinat, mis asendub vahepeal tugevamate puhangutega. Kauguses kõlab taustaks veemühin ja ööputukate sumin. Imetlen enese ümber seda erakordset hetke. Kõik justkui oleks unerüppe vajunud, ent samas taevas ei ole iial elavam olnud. Näha on ka selliseid tähti, mida ei ole ammu linnatulede tõttu märganud. Linnutee särab omas uhkuses ning otsin taevalaotusest üles enda lemmiktähtkujud.

Tunnen rammestust ja sean sammud kodu poole. Olen väsinud, ent samas tunnen end nii värskena. Möödunud on paar tundi, kui lõpuks enda maja ette taas jõuan. Ära oldud aeg ei ole küll pikk, kuid mõtted on teinud selle aja jooksul hoomamatuid käike. Meie korteri akendest enam tulesid ei paista – teised on ilmselt juba uinunud. Lähen tuppa ning sätin end mõne aja pärast magama. Enne uinumist silman veel aknast eredat kuusirpi ja nõnda kutsuvat tähemerd. Tunnen endas voogamas rahu ja vaikust.


Igatsen maale, kus on rahu ja vaikust
Johanna Liiv Läänemaa Ühisgümnaasiumist


Lõpuks ometi sai see lõputu tund läbi. Lootsin, et saan nüüd koju, kuid ei. Juba jalutaski vastu klassiõde, kes hüüdis, et ega ma pole Playbacki proovi unustanud. Nojah, mis see veidi tantsu mulle, tantsijale! Saaksingi end vabaks lasta. Kõndisin klassi ning juba ukse tagant kostus vaidlus. Ma ei saanud klassi astudes isegi päris täpselt aru, mille üle vaieldi. Selgus, et lihtsalt kahe sammu üle: ei suudetud ära otsustada, kas järgnev samm läheb paremale või vasakule. Ega olekski olnud ebaloogiline ju videost järele vaadata, seega vaieldi edasi.

Lõpuks, kui olime tühjalt passinud juba kaunis veerandtunnikese, võttis keegi juhtimise üle ning alustasime uuesti tantsimisega. Tegime kava mõned korrad läbi ning juba hakkaski inimesi vaikselt klassist välja imbuma. Olgu, no ju nad olid rohkem väsinud kui mina. Tantsisime veel mõned korrad ja oligi meid alles jäänud vaid viis. Otsustasime lõpetada.

Jopet selga pannes oli tunne, nagu tõmbaksin kümme kilo kaaluva jahukoti endale peale. Ilmselge väsimuse märk. Lõpuks suutsin ka saapad jalga ajada ning alustasin oma pikka teekonda teise (väike)linna otsa. Koju.

Ma ei mäletanudki enam, et oktoobrikuus on juba nii külm õues. Suletud silmadega võinuks tunduda, nagu oleksin Põhja-Rootsis. Tuul puhus krae vahelt sisse, olenemata sellest, et mul oli sall kaelas, ning sääred olid külmast juba ilmselt punased. Järsku kuulsin, kuidas telefon mu taskus heliseb. Ekraanil nägin teadet, et sõbranna on mulle seitse korda sõnumineerinud. Võtsin kõne vastu, kuid pidin selleks loomulikult kinda käest võtma ehk sisimas lootsin, et tuleb kiire jutt. Võtsin kõne vastu ning viisaka "tere" asemel sain kenakese õiendamise osaliseks, kuna ma tervelt kaheksa minutit olin kättesaamatu olnud. No tõesti armas! Tõin põhjuseks selle tavalise vabanduse, et mul oli telefon taskus ja ma ei kuulnud. Seejärel pidin kuulama kümme minutit mingit idiootset klatsi ja kogu moos. Kas tõesti selleks oli vaja tekitada ennist paanikaosakond? Oli see mulle oluline või vajalik? Ei.

Lõpuks jõudsin kodutänavale. Uksest sisse astunud, tundsin, kuidas ma enda sõrmi enam ei tunne. Tegelikult oli mul üldse selline tundetu olemine. Võtsin üleriided seljast ja kõndisin otsejoones oma tuppa. Langesin voodile ja mu peas oli vaid üks mõte: "Siia ma jään." Mind valdas täielik jõuetuse tunne - liiga palju infot ja emotsioone ühes päevas. Peatselt kuulsin, kuidas telefon taas tiliseb. Sain kohe aru, et küllap arutatakse miskit Facebooki klassivestluses ja nii oligi. Ajasin end ikkagi püsti ja vaatasin, milles asi on. Arutati, millal uut proovi teha. Kui järgmine proov taas samasugune tuleb nagu oli olnud tänane, siis pigem õpin kodus iseseisvalt.

Korraga mõistsin, kui palju negatiivseid mõtteid mu peas keerles. Ise ka imestasin, sest minu puhul oli see suhteliselt tavatu. Mõtlesin kohustustele, hinnetele, töödele, inimeste käitumisele, muretsemisele. Kui palju võib üks inimene muretseda, sest tegelikult kõik, millele ma tol hetkel mõtlesin, seostus kuidagi ikka tööga. Aga kuidas ma saaksin sellest kõigest vabaneda, oma mõtteid ehk n-ö isiklikku kõvaketast puhastada? Tegelikult ma teadsin, kuidas... Vaja on minna ära! Minu jaoks oli vaja minna maale, vanaema juurde.

Iga inimese elus on mingil ajahetkel vanaema üks kõige turvalisemaid ja kaitsvamaid inimesi. Minul on see siiani nii. Iga kord, kui lähen maale talle külla, tunnen hinges soojust. See soojus on ühtäkki nii puhastava, kuid samas ka täitva mõjuga. Mu hing justkui saab muredest hetkekski priiks ja sees on nii hea soe tunne. Ka tol hetkel tundsin, et tahan maale! Tahan ära siit linnakära seest, kus kõik muudkui jooksevad ja paaniliselt midagi väga tähtsat teevad. Ma tahan ära sellest keskkonnast, kus piisab vaid mõnest ekraanile vajutusest ja juba toimub kellegagi kommunikatsioon. Tahan ära siit, kus infot tuleb nii palju, et pole ime, kui mõne aasta pärast mu aju mulle ütleb: "Teie mälu on täis saanud."

Huvitav on näha, kuidas inimesed päevast-päeva pisiasjade üle pead valutavad. Olgu see mõni erimeelsus või siis näiteks see, mida keegi neist või nende käitumisest arvab. Jah, loomulikult ei tohiks end üleval pidada metslasena. Mingid käitumisnormid siiski on, aga näiteks see, milliseid riideid keegi kannab, millist muusikat kuulab, kellega suhtleb, millised on huvid jms peaks jääma igaühe sisetunde küsimuseks. Kahjuks olen ka mina üks nendest, kes vähesel määral siiski mõtleb, et huvitav, mida üks või teine mu tegemistest arvab. Maal ma aga tunnen, et mind see enam ei häiri. Kellele ma seal ikka muljet avaldan? Vanaemale ja vanaisale või? Pole tarvis, nad tunnevad mind niigi. Maal saan ma olla mina ise.

Mõistet "maa" võib võtta väga erinevalt. Maa on planeet. Maa on maapind. Maa on ka küla või väike asula. Mina igatsengi seda viimast. Minu jaoks seostub see lapsepõlvega, vanaema tehtud kodutoitudega, suvel ilusa ilmaga, talvel paksu lume ja sooja toaga, sügisel õunakoogi ning kevadel kasemahla ja looduse tärkamisega. Mälestustega nii minu elust kui ka vanemate ja vanavanemate omadest. Seal on tohutul hulgal alles hoitud esemeid möödunud aegadest, igaühel oma eriline ajalugu. Ma ei saa ühest asjast aru: miks inimesed, kes elavad maal, tahavad ilmtingimata linna? Kas nad ei mõista, millise kullahunniku otsas nad elavad? Ma saan aru, et tullakse linna tööle, õppima. Kuid miks on vaja ära tulla jäädavalt? See rahu, mis on maal, seda ei saa linnas tunda. Aga rahu on inimesel vaja, vähemalt aeg-ajalt. Minu meelest peaks igal inimesel olema üks rahukoht, kus oma akusid laadida.

Hetkel ma tunnen, kuidas mu aku on kohe-kohe tühjaks saamas ja ma kavatsen minna ja nädalavahetusel need maal täis laadida. Ma ei kavatse minna kaasa mingisuguse massipsühhoosiga, mis tekib kergesti minu meelest just linnas. Üks teeb ees, teised järgi. Üldse ei mõelda sellele, mida hing tegelikult vajab ja mis endale oluline on. Selle äratundmiseks pole aegagi. Inimesed matavad end muredesse ja probleemidesse selle asemel, et võtta vabalt. Enam ei osata isegi ilma internetita mõnd tundi olla, mis siis veel tervest päevast rääkida. Millest kõigest selle päeva jooksul ilma jäädakse? Äkki sellest, et keegi "laikis" kellegi pilti kusagil? Tõesti kahetsusväärne...

Ma loodan, et ühel hetkel mõistavad pidevalt "rattas" olevad inimesed, kui hea on tegelikult korraks ühiskonnast eralduda, minna maale, kus on rahu ja vaikus infomürast. Selleks on vaja tõmmata nii-öelda juhe seinast välja, on vaja tulla välja "võrgust" ja suhelda selle asemel päriselt, silmast silma ja näost näkku oma lähedastega. See rahu ja vaikus annab kõrvad, et kuulda olulist. Minu jaoks on sellel rahul ja vaikusel suur väärtus.


Igatsen maale, kus on rahu ja vaikust
Marko Malling Türi Ühisgümnaasiumist


„Ega see linnaelu päris mulle ei ole.”, „Suved vanaema juures olid parimad.”, „Kui ma pensionile jään, ostan endale maja metsa sees ja istutan tagaaeda ploomipõllu.” – Tänaseks on linnastumise ümber keerlevas maailmas üles kasvanud juba mitmeid põlvkondi, Eestis vähemalt kaks. Väsinud samaaegselt kaootilisest ja kaootiliselt rutiinsest elurütmist, on täna nii mõnedki meist otsustanud, et kui võimalus tekib, pakin mina kotid kokku ja kolin maale. Siiski, puudub enamusel meist tõeline kogemus sellest, mida maaelu endast kujutab. Kas vaikusest ja rahust pakatav maaelu on see, mida me tahame ning vajame või võib selle unistuse näol tihti tegu olla lihtsustava sümbolismiga, mis tähistab vaid seda osa modernsest elust, mida me oma eludesse ei taha?

Et mul oleks võimalik mõttega edasi minna, tuleks esiteks selgitada, mida olen ma selle arvamusloo juures pidanud „maal elamiseks”. 2011. aasta rahvaloenduse järgi elab Eestis maa-asulates 422 376 inimest. Sealhulgas on maa-asulateks loetud ka näiteks Keilat ja Järva-Jaanit. Definitsiooni järgi ei ole tegu küll linnadega, kuid raske on ka ütelda, et loogiliselt võttes oleks Järva-Jaanis elamine maal elamine. Vähemasti mitte maal elamine, millega kaasneb enda täielik või peaaegu täielik argielust distantseerimine. Maal elamine olekski siin kontekstis viimane, tavalisest elukohavahetusest erinev kolimine, mitte korterelamusse, vaid tallu või maamajja, eraldatuna suurematest asulatest ja tihema rahvastikuga kohtades üldlevinud teenustest, töökohtadest ning haridusasutustest.

Rahulolu puudumine oma õppe- või töökeskkonna ning üldise linnaelu pildiga, olgu see siis tingitud stressist, väsimusest, üksluisusest või isiklikest vaadetest, on tavaline nähtus. Sellest pääsemise kirjelduseks sobiks siia hästi inglise-keelne sõna escapism, mis tähendab argielu probleemidest eemaldumist, läbi nende vältimise ja keskendumise, sellele mis viib mõtted eemale. Peale tegevuste, võib escapism väljenduda ka ideedes ja tulevikuplaanides. Tänapäeva üheks populaarseks selliseks väljundiks on saanud lihtsama elukorralduse romantiseerimine ehk vaade tagasi minevikku, maale. Kindlasti ei saa ütelda, et maa oleks mingiski mõttes halvem variant kui linn. Maa on nii mõnelegi meist õige variant, kuid on ka neid, kes seavad endale eesmärgi leida rahu ja vaikust läbimõtlemata, läbi soovunelmate ja/või nostalgia.

Kuigi talumajapidamiste ja eraldiseisvate maamajade arv on viimaste aastakümnete jooksul hoogsalt vähenenud, nii Eestis kui ka välismaal, on täna veel paljudel, nii vanemast kui nooremast põlvkonnast, olemas mälestused maal veedetud suvedest, eeldatavasti oma vanematele või kaugematele sugulastele kuuluvate vanemate majade näol. Otsusel siduda oma tulevik linnakärast eemal paikneva elukohaga, saab see nostalgia mängida tugevat rolli. Samas, on kerge mitte mõelda selle peale, kas lapsepõlvemälestused jätavad võrrandist välja maakoha hooldamisega kaasnevad kohustused või mitte ning selle, kuidas inimese enda perspektiiv ajas, koos vanusega, muutunud on.

Otsusel maale asuda ongi minu arvates tähtsaim aeg. Inimloomuses on muuta endale seatud eesmärk kinnisideeks. Me paneme endale pähe mõtte, et me oleme oma eesmärgis kindlad – et me peame olema. Peale eesmärgi seadmist, sellega vahepeal mitte eksperimenteerides, võib aga sihi saavutamisel selguda, et tegelikult ei olegi tulemus see, mida me tahtsime. Linnaelust tulenevatest luksustest, mida me võtame enesestmõistetavalt ja millele me rutiiniga hõivatud olles alati tähelepanu ei pööra, hakkame me puudust tundma, ning seda põhjusega. Selleks võib olla ju nii võimalus osta iga kell jäätist kui saada kraanist puhast vett. Rahulolematust linnaeluga on kerge vaadelda tervikuna, ka siis kui tegelik probleem ei ole mitte eluga linnas, vaid probleemides, mis leiavad aset elades linnas. Samuti on soovi elu lõpuni maal elada lihtne segi ajada sooviga maal vahetevahel aega veeta.

Sama olen tundnud mina, kuigi mitte otseselt maal elamise kontekstis. Harjumusega vahel matkata ja argielust eemale saada, olen ma leidnud, et poole- kuni kahepäevased matkad mõjuvad mulle kosutavalt, kuid olnud ära üle kolme päeva, hiilib ligi teadmine, et ma ei ole kunagi tahtnud olla linnaelust kaugel, vaid lihtsalt aegajalt sellest puhata. Selle tõttu usun ma, et kogudes aastaid raha linnast ära kolimiseks, ilma ühtegi nädalat tegelikult maal veetmata, on ost, millega soetatakse põrsas kotis. Ometigi on see suund, mille on valinud paljudki meist.

Jah, läbi maal elamise on meil võimalik leida rahu ja vaikust. Enne seda tuleb aga selgeks teha, kas see rahu ja vaikus sobib meile ka otseselt ning millises doosis meil seda funktsioneerimiseks vaja läheb. Mida haruldasemaks muutub aastatega tõeline eraldatud maaelu, seda suuremaks uudiskaubaks saab see ühiskonnas. Ihaldatud rahu ja vaikus ootab, aga kui ihaldatud on ta siis, kui me kohale jõuame?


Igatsen maale, kus on rahu ja vaikus
Adele Tölpt Tallinna 32.Keskkoolist


Rahu ja vaikus on saanud tänapäeva inimese ideaaliks, uueks tasakaalu keskpunktiks. Kuid mida tegelikult leiab või otsib üks inimene nendest kahest nii hästi kõlavast sõnast?

Rahul on suur väärtus ja mitu konteksti. Uudised räägivad maailmarahust, mida näib et veel ei eksisteeri ja mille vastu me lausa sõdime. Koolipäevast väsinud inimene räägib rahust, mis hõlmab endas vaikust ja isegi üksindust. Liiga pingul ning nüüdseks ehk läbipõlenud inimene räägib sisemisest rahust. Me tunneme neid kõiki, otsime neid kõiki. Rahu, just nimelt rahu - see nii lai mõiste, millele vastab üks kindel tunne, kuid keegi ei ole päris kindel, milline täpselt. Me igatseme seda, otsime kasvõi pimesi ja valedest kohtadest, aga ka pingutus on midagi väärt. Kes on andnud alla, asendab selle alkoholi, lõbu, lärmiga - millega tahes. Igatseme ja otsime midagi tundmatut, mida süda justkui nõuab.

Vaikus, täpselt nagu rahu, on lai ja kitsas samaaegselt. Räägitakse, et tõeline vaikus, mida inimene on suutnud saavutada, ei ole kuulatav ja ajab hulluks. See-eest aga vaikust me siiski otsime, võib-olla tõesti mitte teaduslikult määratletud vaikust, aga linnulaulu-vaikust äärelinnas asuvast pargist. Kella-tiksumise vaikust, kirjutades koolis kontrolltööd. Öövaikust pimedusega täidetud toast. Tihti anname endast kõik, et seda lämmatada, surume ta uksest ja aknast välja, sest vaikus ei ole vaikne, sest me kardame kuulata oma sisemist häält, oma mõtteid, tundeid. Arvo Pärt on öelnud: "Kõige tundlikum muusikainstrument on inimese hing." Võib-olla sellepärast me kardamegi vaikust, sest just sellele on me hing kõige vastuvõtlikum, sest just vaikus paneb me sisemised keeled tormiliselt võnkuma.

Igatsen maale, kus on rahu ja vaikus. Igatsen hinge ja südame paradiisi. Igatsen vaikust, mis täidaks mu kõrvad tühjusega. Igatsen rahu, mis mu südame heast meelest põnevil hüppama paneks. Tahan seda, mida pelgan. See on meie aja paradoks. Südamesoovid jäävad alla hirmule. Igatsetakse vaikust ja rahu, kuid kuna keegi tegelikult ei tea, mida need endast hõlmavad, siis kardetakse. Kelle leian vaikusest, iseenda või kellegi teise? Tänapäeva maailm soovitab meil otsida kedagi teist. Elustiilitööstus reklaamib meile kõike muud, aga mitte meid endid. Põgeneme ja muudame end, kõike vastavalt ühiskonna nõudmistele, kuid me sisemine mina jääb alati samaks. "Cosmopolitani" nipid, kuidas enda partnerit paremini rahuldada, ei paranda me sisemist olukorda ega tõsta enesekindlust. Mõne näitleja idealiseerimine ei aita meil leida oma tugevusi või iseennast "ideaalsemaks" teha. Meid ümbritsev maailm, ja kõige enam ehk moetööstus, suunavad meid teele, millel ei ole lõppu. Otsides juhiseid ajakirjadest või filmidest, asume eneseotsinguteele, mille lõpus on kuristik.

Kahjuks valivad selle tee mitmed, lootes, et juurde ostes ja saades paraneb imeväel ka kõik muu. Me sisemine maailm on nii täis, et ajab üle. Täis välist ja materiaalset. Kui saaks, neelaks mõni esemeid, sest tegelikult on seest tühi ja iseendaga tõtt vaadata on külmavärinaid tekitav mõte. Iga-aastane osturallihullus on jahmatav. Mitte ainult kord aastas, vaid iga paari kuu tagant, kui toimub allahindlus, tunneb kaasaegne inimene vajadust võimalusest haarata ja endale võimalikult palju esemeid kokku osta, sest tema ju võidab. Hind on soodsam, asju saan endale lubada palju rohkem. Haara igast võimalusest - see iseloomustab tänapäeva üsna hästi. Ka midagi saada on võimalusest haaramine. Üks tõhusamaid ja enim kasutatud reklaaminippe on ju asjade tasuta saamine või kaks ühe hinnaga kampaaniad. Unustusse jääb aga fakt, et välise ilma väärtused ei ole samad, mis sisemise. Loo, aina loo, et täituks see mõttetu tühjus mu ümber. Laula ja karju, et ma vaid ei peaks kannatama seda vaikust. Kodust ilma kõrvaklappideta väljumine on justkui pükste mitte jalga panemine. Ka kohvikutes käib alati taustaks muusika ja selle olemasolu puudumist pannakse kohe tähele. Me lausa nõuame pidevat müra, mis täidaks me meeled, et millekski muuks ruumi ei jääks. Oleme selle maailma saajad, kogume kõik, mis käeulatusse jääb, aina ahnemaks ja ahnemaks minnes. Seeläbi unustame andmise, kinkimise rõõmu. On individualismi õitseaeg ja oma elu jagamine teistega näib nii ohtlik.

Inimene otsib tasakaalu ja harmooniat. Kui sees karjub, siis peab ka väljas karjuma, sest materiaalset maailma on lihtsam kontrollida kui abstraktset. Meid ümbritsev maailm on suur ja lai, lärmakas ja ärevil. Vaikust ja rahu võib sealt otsida, aga tuleks siiski meeles pidada, et kõik saab alguse igaühest endast. Üksnes iga inimese sisemisel maal on võimalik jõuda rahu ja vaikuseni ning see on seisund, mida mina igatsen.


Milles ja kus näen ma Eesti edukust?
Andres Kaaver Türi Ühisgümnaasiumist


Eesti Vabariik on kestnud varsti juba 100 aastat. See on pikk aeg. Sajandi jooksul on olnud mõõnaaegu, on olnud okupatsiooniaastad, mil oma riigi edukust oli raske mõõta. Samas on meie kodumaa olnud alati üks edukamaid erineva suurvõimu all. Näitena saab tuua kasvõi tsaariaja, kui Balti erikorra alusel olid siin mitmed eelised. Üsna samakarva oli olukord ka Nõukogude Liidu kooseisus olles. Meie piirkond on olnud ikka edukas ja eesrinnas oma läänelikkusega. Nüüd, kui Eesti on uue suurvõimu – Euroopa Liidu rüppes, oleme me ikka millegagi silmapaistvad, kuid millega ja kui palju? Kas me saaksime olla veelgi teravamad pliiatsid Euroopas riikide seas?

Ma arvan, et alati saab olla parem kellestki või kasvõi enda minevikust. Tuleb õppida ajaloost, et samad mustrid, mis viisid mitte nii õilsa eesmärgi juurde, ei korduks. Eesti on tahtnud saada suureliselt välja hõigatud „viie rikkama riigi“ hulka või - nagu on piirdutud nüüdsetel raskematel aegadel - „uueks põhjamaaks“, kuid mida suuresti pärsib kliimasoojenemine. Nende lendlausete täitmiseks tuleb leida oma „Nokia“, miski, mis viib riigi loodetud eesmärgile. Praegu seda veel ei ole.

Kuigi me oleme Euroopa ja ka maailma mõistes nutikas e-riik, pole see veel vaesuse ja mahajäämuse probleemi lõplikult, kui üldse, kõrvaldanud. Digitaalsed asjaajamised, mis on meile nii selged ja loomulikud, ei ole mõnele vähem põhjamaal elavale indiviidile sugugi mõistetavad. Sellega oleme edukad, kuid siiski rohkem nagu sulased, kes teevad suure isanda (antud juhul Ameerika Ühendriikide) jaoks musta tööd. Siin ongi võibolla üks iva. Meie riik ei pea olema kellelegi allhanke korras tarnija, vaid võiks olla suur kaubamärk ja iseturustaja, kes võib panna nagu Apple üle veerandi tulust silma kinni panemata oma taskusse.

Vaadates, mis juhtus Soome Nokiaga, siis vaid ühele valdkonnale keskendudes võib kuristik olla liigagi lähedal. Sama võime näha ka idas elutseva vihavaenlase näitel, kes on jännis musta kulla kuldseks tegemisega. Minu arvates ei tohi me samasse ämbrisse astuda oma e-riigiga. Ei saa keskenduda vaid kitsale alale. Samas, võttes aluseks meie põhjanaabri juhtumi, ei kukkunud nende varaaidad kokku, sest see polnud Soome ainuke nišš. Ihaldatud põhjamaal on ka võimas ja maailmatipus olev puidutööstus. Justnimelt tööstus, mitte ainult metsa väljavedu. Olen oma silmaga näinud, kuidas Paldiski ja Kunda sadamast veetakse laiale maailmamerele otse metsast tulnud ümarpalke. Kui nendega tehtaks siin midagi targemat, kui lihtsalt suuremale isandale annetada, siis oleksid tööpuudus ja madalad palgad palju vähem aktuaalne teema.

Kui liikuda metsas ringi, näeme alandlike sulaste jälgi: kõik on vastavalt euronõuetele tehtud, kui mitte isegi rohkem. Metsa all vedeleb risu, mis oleks edasi arendatav. Okstest saab hakkepuitu, mahakukkunud tüved saab vaestele annetada ja isegi okastest saab palju huvitavaid produkte. Näiteks okkamahla, mis maitseks linnadžunglis elavale hiinlasele või jaapanlasele väga eksootiliselt ja ürgselt. Tuleb leida just selliseid mooduseid, kuidas teha „prügist“ kalleid tooteid. Ei saa öelda, et nii ka ei tehta. Eeskuju võib võtta Eesti Energialt, mis müüb põlevkivikaevandades tekkivaid kõrvalsaadusi parfümeeriatööstusele tooraineks. Kuid jälle müüvad toorainet.

Nukker seis on ka piimanduses, kus alles lüpsisoe piim juba vurab Läti või Leedu poole. Kui sedasi jätkata ja loota vaid võõraste isandate kapitali toel tehtavatele investeeringutele, ei saa me rohkem edukamaks kui praegu. Kordan veel: Eesti on praegu juba küllaltki edukas, kuid kui soovida suuremat arenguhüpet, tuleb minu arvates muuta suhtumist. Tuleb hakata ise isandaks ja kasutada tarkust, mida Eesti kõrgelt arenenud koolisüsteem igale noorele inimesele pakub. Edasiviivaks jõuks saab olla just nutikus ja Kaval-Antsu kavalus. Pelgalt juba niigi rikastele riikidele lisaks lihtsat rahategemisvõimalust pakkuda pole mõtet.

Praegu pole midagi liiga kehvasti, et seda muuta ei saaks. Kindlasti tuleb panustada vahendeid ka infotehnoloogia arengusse, kuna see on praegune edulugu. Samas tuleb arendada aktiivselt ka muid sektoreid, nagu eelpool mainitud. Edu valemit tuleb raske tööga leida ja selle valemi rakendamine pole põrmugi lihtsam. Kuid meie kodumaal on seda potentsiaali piisavalt. Tuleb ainult mõisamehe tarkust kasutada ja mitte oodata nagu sulane, millal järgmine direktiiv Brüsselist, Washingtonist või Moskvast tuleb, ja siis ka nii teha. Elagu edukas Eesti!

No comments:

Post a comment