2017

Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt
Martin Tampuu
Türi Ühisgümnaasium

Mina olen ühe väga raske haiguse põdeja. See haiguslugu algas 1999.aastal ja süveneb. Jama on selles, et haigusloost saab rääkida kuni tänase päevani, aga mis suunas see edasi areneb, seda ei suudeta ennustada. Proovin arvutiekraanil seda haiguse käiku prognoosida.
Eelnevalt saan ütelda, et olen olnud oma eluviisilt paikne. Seda ei saa ütelda minu kujutlusvõime kohta, sest see eksleb juba pikemat aega erinevate Eesti paikade vahel. Kui võtta ette Eesti linnade nimistu, siis linnad, kus elab üle kolmekümne tuhande inimese, mulle ei meeldi. Nendes linnades ei ole ma kogenud seda hoidvat tunnet. Sealsed inimesed on kinnistunud iseendasse, nagu tahaksid näidata, et nad on oma probleemidega täiesti üksi ning teiste probleemid neid ei huvita.
Eesti väikelinnades on see hoidev tunne. Sealsed inimesed ei karda küsida mööduja käes abi, kui neil on lihtsamate killast probleem. Viljandi linn – inimene istub bussipeale, aga ta ei märganud, kuhu see buss sõidab, küsib kaasreisija käest abi. Rapla linn – poemüüja on sulle nõus pajatama, kuidas tema viimane metsaskäik lõppes. Mulle meeldib selline kooslus.

Linnade nimekirja põhjal valiksin välja Viljandi. See on selline lahe linn, kus kõik on suhteliselt käe-jala juures. On kultuuriüritusi, on tegevust, on tööd.Minu tööks oleks bussijuhtimine. Oma ametialast karjääri alustaksin ma Hansa Bussiliinidest, kus ma oleks üpris hea ja eeskujulik bussijuht. Tähtis mainida, et ka usaldusväärne. Mulle on selle ettevõtte ärimaneer alati meeldinud.
Bussipark on kirev, saab sõita nii kaugliine kui ka tellimusliine ja, kes teab, võib-olla ka linna- ja maakonnaliine. Tööaeg oleks mõistlik – ei peaks viibima rooli taga täpselt üheksa tundi, nagu on liiklusseaduses lubatud maksimum. (Kaks Tallinna otsa jõuab päeva jooksul ära teha küll, aga kolmandat sõitu Tallinna enam ei luba liiklusseadus teha – ajast jääb puudu.) Kuna ettevõttes on kaks korda rohkem busse kui bussijuhte, siis oleks minu sõidukiteks vähemalt kaks bussi. Tööplaanist vaata, millist bussi on keegi tellinud, kui on tellimussõit, või liinisõidu puhul, millise bussi järgi oleks nõudlus. Juba see oleks minu elu unistuse täitumine.

Sealt edasi liiguksin, juba vanemas eas, mõnda väiksemasse bussiettevõttesse. Selline vangerdus annaks mulle positiivse egolaksu, sest siis ma ei oleks enam ettevõtte reabussijuht, vaid isik, kellest sõltub väikeettevõtte edukus. Minu käitumine, minu oskused, minu ajakasutus – just nimelt minust sõltub, kas tellitud sõit toimub või mitte. Ei ole nii nagu suures ettevõttes, et kui sina ei saa, läheb keegi teine. Väikeettevõtetes on iga töötaja toimimisahel tähtsaim hammasratas. Oma ametit peaksin ma senikaua, kuni tervis lubaks. Kui tervis vastu ei pea, oleks aeg oma amet maha panna ja siirduda hobide juurde.
Kaldun arvama, et juba enne pensionile minekut oleks mul päris mitmeid tegevusi, mida võiks ära märkida. Juba noorest saati olen ma olnud koorilaulja. Sellest hobist ei vabaneta. Tulevikus laulan mõnes segakooris ja kes teab, võib-olla ka meeskooris. Häid lauljad läheb ikka vaja ja kui juba laulja poolt tuleb initsiatiiv, siis selle täideviimine pole enam mingi probleem. Tähtis oleks, et see hobi ei hakkaks tööd segama, sest koorilaulmisest olen ma töö pärast valmis ka loobuma, aga on ka hobisid, mis ei hakka töötegemist segama.
Gümnaasiumiaastatest alates on olnud minu hobiks orienteerumine.  Praeguseks hetkeks on see hobi mulle ehitanud alla sportliku põhja ning mis saakski parem olla kui mõnel vabal päeval käia kuskil orienteerumisepäevakul ja ennast proovile panna. Selle hobiga kaasneb ka valdavalt jooksmine – see lahendaks minu jaoks ühe tähtsa probleemi. Kuna minu töö on istuv, siis need roolis oldud tunnid on hea peale tööpäeva lõppu tagasi nulli joosta. Orienteerumine ning võistlustest osavõtmine annaks mulle nii palju tahtejõudu küll, et ma suudaksin peale tööpäeva, õhtuti jooksmas käia ning kes teab, kohalikel võistlustel mõnda paremat aega näidata. Minu hobid on juba praegu nii head, et nendega saan ma tegeleda ka vanemas eas. Pole juba paha pensionil olles oma vaba aega kulutada koorilaulmisele ning mööda metsi ringi luusimisele. Mõlemad head rahulikud tegevused.

Pere puhul on mul juba praegu kujunenud suhteliselt kindel seisukoht. Mu seisukoht väljendub ühes mu ütlemises: „Enne olgu mul kaheksa erinevat bussi hoovi peal ja siis räägime naistest ja lastest.“ Oma praeguse diagnoosi vältel olen aru saanud, et ma võin inimestesse kiinduda, aga minu suurim armastus on bussid. Ma ei taha inimeste tunnetel mängida ja ma ei taha, et teised minu tunnetel mängivad. Bussidega on hoopis teised lood. Nemad lausa tahavad, et ma nendega mängiksin ja oma vaimusilmas erinevate kohtadega sobitaksin. Nad lausa nõuavad, et ma seda tihedamini teeksin. Tulevikus koosneks minu ideaalpere bussipargist, selle ettevõtte bussipargist, kus ma töötan, ja see oleks pere koha pealt sajaprotsendiline unistuste täitumine.
See haiguslugu, see koosneb vähkkasvajatest, mille siirded liiguvad vanaduse poole, aga mis rada pidi, seda ei suudeta nii varases staadiumis prognoosida. Vähkkasvaja, mille nimeks on elu – selle loterii võitjaid ei loosita. Mitte keegi ei tea, mis peatus homme eluteele satub. Hea, et algpeatus mul meeles on.


Kas minu laps võiks veel osata midagi istutada või külvata?
Nele Karolin Lindlo
Rakvere Reaalgümnaasium

See oli alles sel kevadel, kui mina ja mu õde Lõuna-Eesti metsade vahel, vanavanemate kodus, esimest korda elus kartuli mahapanekuga alustasime. Oh seda tohutut rõõmu, mis meid valdas, nähes põllul vanaisa, kes meid juba vanaaegse vägeva sinise traktoriga ootas! Meie ülesanne oli istuda traktori taha kinnitatud omamoodi agregaadi otsa. Edasine oli juba lihtne - teatud aja tagant tuli torust kartul sisse visata ning samal ajal tegi ader meie istme all tõsisemat tööd ning ajas vao kinni. 26 vagu oli meie tööpõld pikk. Lihtne asi, aga ometigi suutis see meie noored silmad tõeliselt särama lüüa.
Nüüd on juba sügiski käes ja esimesed neist samadest kartulitest on ära proovitud. Ausalt öeldes on raske leida midagi, mis võiks olla veel parema maitsega kui seesama kartul, mille päritolu on meile selgemast selgem. Iga ampsuga meenub ju rõõm, mis meid kevadel valdas, ja mälestus kartulipõllult on kustumatu.

Kui vähe on tänapäeval küll neid noori, kes veel ise istutades ja külvates saavad sügisel põllult midagi võtta ja süües täpselt teada, kust nende toit pärineb? Me oleme sellega harjunud, et me ei pea ise pingutama. Me ei peagi teadma, kust toit tuleb. Või noh, me teame, aga ainult koolihariduse tasemel, mitte praktikas.
Me käime poes ja ostame Hollandi tomatit ning Ungari paprikat. “Las nemad seal kasvatavad, mina saan lihtsalt kätte,” me mõtleme. Me kuuleme pidevalt kampaaniatest, mis innustavad sööma kohalikku, eelistama eestimaist. Siiski me ei pane seda tähele, sest me ei tea, milles on erinevus. Veel vähem hakkame me ise istutama ja külvama. Me ei hooli, sest meil puudub kogemus, et oma külvatud toiduaine saab parema maitse juba ainuüksi unustamatult suurepäraste emotsioonide pärast, mis see kasvatusprotsess meis tekitas.
Ma tahan, et saaksin lubada, et minu laps saab selle kogemuse. Tahan lubada, et minu laps saab külvata ja istutada ning läbi selle tunda midagi väga erilist. Ma tahan lubada, et ta teab, milles on erinevus enda kodus kasvatatud kurgi ja Läti oma vahel.

Sealsamas, Lõuna-Eesti metsade vahel, möödusid lapsepõlves kõik minu suved. Need olid ajad, kui sain sügava seose toiduga, mis mu laual oli. Iga päev oli ju ülesandeks hoolitseda kõigi sibulate, porgandite, kapsaste, tomatite eest, mis kunagi varem juba kellegi hoolas käsi istutanud oli. Mäletan nii selgelt, kuidas juba siis vagude vahel jalutasin, kui kartulitaimed minust peajagu kõrgemale ulatusid, ja kartulimardikaid ämbrisse korjasin, ise ikka lugedes: “Putukas, putukas, putukas, sitikas…” Ma teadsin, et tuleb vaeva näha, et see kartul võiks sügiseks head saaki kanda.
Ma tahan loota, et minu laps saab samamoodi kunagi kasvuhoones tomatitaimede vahelt umbrohtu korjata ja mõelda, et kord kasvavad just tema istutatud taimedel kõige suuremad tulipunased tomatid. Ma tahan loota, et ta saab vahel sibulapeenart rohides mõelda, et tegu on maailma kõige tüütuma tööga ja puhkepausi pidades kõrvalvaost hoopis suhkrustki magusamaid helerohelisi herneid süüa.
Tulid talved, millal iseenesest mõistetavalt päris põllule minna ei saanud, ometigi unistasin mina istutamisest. Vahel tuleb mul nüüdki mõte keset mõnusat jõulumeeleolu, et paneks ühe mandariinipuu kasvama. Kunagi ma püüdsingi seda teha mandariiniseemneid lillepottidesse istutades. Raske oli leppida sellega, et minu istutatud puuke iialgi vilja kandma ei hakanud, isegi kui mõni neist seemnetest suutis end mullahunnikust välja murda ja tärgata.

Ma tahan mõelda, et ka minu laps teeb kunagi midagi sellist. Isegi kui ta peab pettuma, siis mälestus, unistusest istutada mandariinipuu, jääb talle alatiseks. Ma tahan mõelda, et tal on igatsus midagi kasvama panna ja näha seda tärkamas.
Istutamine ja külvamine on hea. See on vajalik, sest ainult nii saab kord vili kasvama hakata. Enda toidu päritolu tundmine on oluline ja teadmine, et lill tuleb istuda, et ta õitsema hakkaks, on vajalik. Ometigi on võimalik istuda ka muudel viisidel. Istutada nii, et tärkamise tulemusena ei nähta ainult taime, vaid elu.

Ma usun, et minu laps oskab tulevikus külvata headust. Külvata seda endasse ja teistesse inimestesse. Külvata ümbritsevasse maailma, et head viljad võiksid kasvama hakata. Ma usun, et rõõm, mis teda seda tehes täidab, on suurim rõõm, mida ta enda elus kogeb. Rõõm näha kasvamas head seal, kuhu ta seda ise külvanud on.
Ma usun, et mu laps oskab külvata julgustavaid ja häid sõnu teiste inimeste eludesse. Headest sõnadest kasvavad need kõige ilusamad puud.
Ma usun, et minu laps oskab külvata rõõmu kurbadesse südametesse.
Ma usun, et minu laps oskab külvata elu.
Ma usun, et ta lõikab seda, mida külvab.
Tõepoolest, minu laps võiks veel osata midagi istutada või külvata.

Kuidas on Euroopa Liit minu peret aidanud?
(Hingetu ühiskonna tulede säras)
Roland Sinirahu
Tartu Ülikool

Ma vaatan kõikjale: ülal heidavad tähed oma kahvatut kuma, jahe tuul on õhtu saabudes taltunud, all on tee, ehk mõni kaevandusšahtki, ja ees on lõpmata tulede read, mis särapaistes kaunistavad pimedust ja kaarduvad kauguses paremale. Ma mõtlen, et see on üks omapärane jõulupidu, et need tuled aasta läbi säravad ja igipimedat ööd valgustavad. Tõsi, tund pärast südaööd kustuvad igast kolmest lambist kaks. See on seitse aastat tagasi valminud neljarajaline, mitmete viaduktidega ja kümneid miljoneid eurosid maksma läinud suursugune teelõik Kukruselt Jõhvi. Selle maantee äärde jääb tore kergliiklustee, aga ka minu isamaja, minu sünnikodu. Kohalike elutaset silmas pidades on uus tee pigemini üks suur priiskamine. Eestis ja mujalgi on tavaks saanud, et kümned ja sajad miljonid tambitakse ikka ja jälle betooni, asfalti, klaasi, terasesse – millesse iganes, kuid näha oma kaasmaalasi, panustada enam oma inimestesse, selleni ei ulatu tänaste otsustajate kannatus.

Eesti osa Euroopa Liidu praeguses eelarves on 5,89 miljardit eurot, vastu peame me maksma umbes 1,4 miljardit eurot. Seega võidab Eesti majandusliitu kuulumisega sel perioodil 4,5 miljardit. See on raha, millega püütakse siluda erinevusi Lääne- ja Ida-Euroopa vahel ja millest saavad ühel või teisel moel osa enamik eesti perekondi. Avatud piiridega Euroopas on aga meie jaoks ehk isegi tähtsam küsimus saamata jäänud tuludest, mida on raske paberile panna. See küsimus on lahkunud eestlastest, majanduspõgenikest, keda on aastatuhande algusest kogunenud juba vähemasti sada tuhat hinge, see on küsimus ka kodumaal rakendamata inimestest. Umbkaudu sada tuhat kätepaari on järgneva kümne aasta jooksul tööturult vajaka. Kõige enam paneb mind mõtlema Eesti majanduslik iseseisvus ja areng – kui oleme harjunud vaid rippuma rikaste toetusest ning ei kavatsegi ise oma majandust arendama hakata, siis jäämegi teistele vaid lõõgapidi vedamiseks ja meie iseseisvus on vaid näilik sõnakõlks. Alltöövõtuga ega laiutava teenindussektoriga ei ole ükski riik rikkaks saanud. Need on lihtsad tõed, kuid ometi pole ühiskonnas juttugi hoiakute muutmisest.

Märksa lihtsam on ikkagi vanas vaimus kuni viimse võimaluseni jätkata. Siinsamas, minu sünnikodu ümbruses hakkab toimuma midagi maagilist. Üle saja aasta tagasi avati just siin Eestimaa esimene põlevkivikaevandus ja selleks ajaks, kui kaevandus 1967. aastal suleti, kõrgus kunagisest sissepääsust kilomeeter eemal juba aherainemägi. Imelisel kombel hakkab pool sajandit hiljem mägi liikuma. Loomulikult mitte ilma välisabi rahahunnikute toeta. Vohava taimestikuga ja ülisuures osas roheline mägi saab rattad alla ja teoks saab midagi muinasjutulist – mägi kaob ja kerkib uuesti oma endise asukoha kõrvale. Loodus on ohutuim reostuse likvideerija, kuid kui jagada on miljoneid, siis ei kannata sellega oodata. Ehk ei ole lugu siiski nii sünge, sest valikus oli ka kurjem plaan mäe laialivedamisest, nii et alles jääks vaid tasane maa. Igatahes on toimuval suur sümboli väärtus: kui ühel pool valmivad uhked teed ja viaduktid ja suure mäe ümber tõstmisegagi pole muret, siis teelt kõrvale eksija võib juhtumisi siseneda diametraalselt teistsugusesse reaalsusesse.

Mõni kuu enne oma isa surma sattusin ma lugema Franz Kafka novellikogu „Öösel“. Tema lood kannavad sõnumit inimese võõrandumisest ühiskonnast selle kõikvõimalike võimuhoobade all, olgu siis tegemist nõudliku ja karmi ühiskonnaga, võimutsevate vanemate või iseenda südametunnistusega. Unenäolised lood hiirerahvast, külakoolmeistrist, hulluvast ohvitserist või siis maa-arstist, näljakunstnikust, ämbriratsurist või ammusurnud jahimees Gracchusest – nad on allasurutud hinged, kelle elu on moondunud, kuid kellest enamik on oma saatusega leppinud. Kafka maailm on hüperboliseeritud, kuid ometi tõukus tema looming pärismaailmast. Maailm ei ole saja aastaga, küllap isegi mitte selle algusaegadest saati ju suurt muutunud: peamine üksteisest võõrandumise põhjus on ikka võim, ja selle elluviija raha. Kapitalistlikus maailmas ei ole kunagi küllalt toredust asjadest, nagu õnnestuks tõesti surelikel ka midagi teise ilma kaasa võtta. Kuid kui kogu Maa on väljakurnatuse äärel – ehk on siis Mammona palavikuline pilk lõpuks kustumas?
Seal diameetriliselt teistsuguses reaalsuses, Kafka jutukogu kuueteistkümnendaks novelliks võiks olla minu isa lugu... [autori soovil on siit osa teksti välja jäetud]

Eesti kipub endiselt olema toorkapitalistlik maa, kus ühel pool tõstetakse mägesid, kuid teisal on abivajaja pääsemine tema enese asi. Liiast on tõmmata hoolimatu ja rahatotalitaarse ühiskonna, veel vähem selle hiidmoodustise Euroopa Liidu ja üksikisiku tragöödia vahele võrdusjoon. Siiski kõnelevad kosmilised erinevused siinsamas, maa peal – meie ühiskonnas – sellest, et midagi on väga valesti. Sellele mõeldes on hea tuletada meelde imeilusaid ja tähenduslikke ridu Pauluse kirjas korintlastele. See on armastuse ülemlaul, kus lubatakse: praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Tänagi säravad külmad tuled igipimedas öös, kõrgemal valvavad kahvatud tähed. Nad on seal taas ja mina mõtlen, kas ses igaveses öös, kus üks inimene teist ei näe, kunagigi tõeline valgus loidab.

Milline eestlasest raamatutegelane on mind kõige enam paelunud?
Andrei Pankratov
Tallinna Pae Gümnaasium

Vahepeal mõtleme me sellest, kes ja milline peaks olema üks õige eestlane. See küsimus tekitab igal aastal teravaid väitlusi, vaatamata sellele, kas käesoleval aastal on valimisi või mitte. Mõnikord võib isegi tunda, et eestluse küsimus poliitilises kontekstis on juba nii hirmuäratav, et sellest ei tasu enam vabalt rääkida. Arvan, et kui olukord on muutunud niivõrd kriitiliseks, tuleks pöörata tähelepanu sellele, mis meid ühendab ning aitab meil lahendada paljusid situatsioone – kirjandusele.
Eesti kirjandus on üks vähestest, kus rahvusluse ja rahvusliku uhkuse motiiv leidub peaaegu kõikide autorite teostes. Vahel me ei mõtlegi sellest, et ka lastele ja koolilastele mõeldud kirjanduses on esindatud kogu meie rahva iseloom ja ajalugu. Just sellepärast arvan ma, et ka positiivsete lugude abil ja meie lemmiktegelaste kaudu on võimalik mõista seda, mis on pannud meie esiisasid vapralt võitlema ja maksma oma verega rahva tuleviku ning edu eest.

Üks nendest raamatutest, mida tasub mainida, kui räägitakse eestlusest, on Oskar Lutsu „Kevade“. See raamat on loodetavasti tuntud meile kõigile, vaatamata sellele, kui palju me tõsiselt loeme nii klassikalist kui ka tänapäevast kirjandust, missuguse kraadi oleme saanud ning isegi sellele, missugune hinne oli meil emakeeles. Meile kõigile on tuntud selle raamatu peategelased, kaasaarvatud nende elulood ja iseloomud. Paljud meist on isegi käinud Palamusel ja näinud neid kohti, kust on võetud inspiratsiooni raamatu sündmusteks ning just sai alguse Oskar Lutsu kirjanduslugu. Kas see teebki meid eestlasteks, või on olemas mõni hoopis teine arusaam sellest, milline peaks välja nägema ning mida tõesti peaks teadma õige eestlane?
Just siin tekivadki ülalmainitud vastuolud inimeste vahel ja mõnikord saab hoo sisse ka suurem konflikt. Aga mina proovin olla nii objektiivne kui võimalik ning tutvustada teile seda, kuidas mina saan „Kevadest“ aru. Pean küll nentima, et see on puhtalt minu arvamus, aga ma vähemasti loodan, et keegi hea meelega jagab seda, või siis avastab enda jaoks midagi uut meie paljude lemmiktegelaste kohta.
Minu arvates pole vaja pikki põhjendusi selle kohta, miks Arno on üldüldse minu lemmikraamatutegelane. Sinu lemmiktegelane on tavaliselt see isik, kellega sa kõige rohkem seostud. Mina avaldan suurt lootust, et paljud tänapäevased noored tahaksid ennast seostada just Arnoga, nagu mina seda tegin. Siin tasub mainida, et Arno võiks küll meile meeldida, aga meil ei tohiks kunagi võtta oma peamiseks eesmärgiks „olla Arno moodi“. Kui keegi küsib minu käest, miks ma nii arvan, siis vastan ma hea meelega, et Arno ei tahaks ise olla kunagi „Arno moodi“.

Olen mitukümmend korda käinud erinevatel motivatsioonitreeningutel, kus minule öeldi, et parim viis käitumiseks on lihtsalt olla iseenda moodi. Mina olen siiamaani kindel, et see on ülihalb soovitus just nende inimeste jaoks, kes on vähemalt poolteist korda lugenud Oskar Lutsu „Kevadet“ (tähendabki, viitsisid ka natuke mõelda selle üle). Kui mina kuulsin niisuguseid soovitusi, siis meenutasin alati Arnot, kelle eesmärk ei olnud kunagi olla ka iseenda moodi XXI sajandi tähenduses. Tollal polnud inimestel isegi mõtet hakata tegema ainult seda, mida nad tahtsid ja ühel päikesepaistelisel päeval välja mõtlesid – seda kinnitab ka meie rahva ajalugu.
Arnol oli kogu raamatu jooksul hoopis teistsugune eesmärk: olla siiras, lahke ja heatahtlik inimene ning käituda kogu aeg nii, nagu käituks iga usin ja korralik õpilane. Ehk olla niisugune inimene, nagu lõi meid Jumal. Nagu oli tal Piiblis kirjutatud. Siia kerkib nüüd põhiline küsimus Arno iseloomustuse kohta: kas Arno elu mõte on sobilik ka kaasaegse nooruki jaoks või mitte? Nüüd pean aga ausalt ütlema, et sellele küsimusele mina vastust ei tea, nagu ei tea seda ka enamik minu sõpru ja kaaslasi. Sellisele küsimusele ei ole võimalik vastata õigesti ega valesti, sest me elame hoopis teistsugusel ajal ja rolli mängivad absoluutselt teistsugused ideaalid.

Samas võime olla kindlad vähemalt ühe tõsise fakti kohta – Arno oli eestlane. Ning kui meie vaatame neid sündmusi, mis toimusid Eestis ja maailmas raamatu kirjutamise ajal, saame teada ka teist fakti, mida ma samuti pean puhtaks tõeks. Minul jätkub julgust öelda, et Arno oli oma ajastu õige eestlane. Ta pole küll mänginud hiljuti väljailmunud lauamängu „Tõeline eestlane“, aga küll pälvis tähelepanu oma tegude ja hoiakutega.
Tuleb mainida ka seda, millist keelt rääkis Arno ning ka seda, millises keeles olid tema mõtted. Arno rääkis loomulikult eesti keelt, aga kõige tähtsam oli see, et tema suutis eesti keeles ka mõelda. Ja seda tegi ta ajal, kui iseseisvat Eesti riiki polnud olemas, kui Eestimaa oli teise riigi võimu ja mõju all. Tol ajal Eesti oli koht, kus kattusid ja kaklesid omavahel saksa ja vene kultuur, kuigi ainuke rahvas, mis oli siinsamast pärit, ei saanud oma mõtteid vabalt väljendada saksa või vene keelt kasutamata. Oskar Lutsu „Kevade“ on väljakutse sellise ajastu arusaamatusele, kuna kõik peategelased räägivad eesti keelt vaatamata sellele, kui suur mõju oli võõral kultuuril, mida prooviti meie peale suruda.

Sellest saame palju õppida ka meie, XXI sajandi noored. Meil kõigil on suur rõõm ja uhkus elada Eestis, mis on taas iseseisev riik, ning meie peamegi tundma ka vastutust selle eest, et vaba Eestimaa on meie kodu. Meie kiirelt arenevas ja muutlikus maailmas peame me keskenduma enda keele ja kultuuri säilitamisele. Meie ilus ja armas emakeel sai küll vigastada – sinna on lisandunud rohkesti ropp- ja kolesõnu. Mina ei saa kunagi ette kujutada, et Arnol oleks suur rõõm „tšillida“ oma sõpradega ja öelda nendele meloodilise „tere“ asemel hoopis „tšau“. Kaasaegses kirjanduses saab küll näha selliseid juhtumeid, aga peab meeles pidama, et kaasaegne kirjandus on ikka valminud juba siis, kui Eestist on jälle saanud vaba riik.
Paar lõiku tagasi pidin ma tõdema, et me ei saagi olla Arno moodi, aga küsimust võib püstitada ka teistmoodi: kas meie tahaksime olla mitte-eestlase moodi?

Arno iseloom kujutab ennast mitte ainult hea eestlase, vaid ka hea inimese arhetüübi. Sellega võib selgitada „Kevade“ populaarsust mitte ainult eestlaste, aga ka teiste rahvaste seas. Arnos on kogu raamatu jooksul tunda jõudu, mis ühendab meid kõiki – armastust. Oskar Luts nägi võimalust näidata seda armastust läbi Arno ja Teele sõpruse. Arno tunneb Teele vastu kõige puhtamaid tundeid ning paneb meid selle üle imestuma ja tundma meie peategelastele kaasa. Meil on huvitav jälgida, kuidas areneb armastus peategelaste vahel, ning see, et Arno mõnikord elab oma unistuste maailmas, tundub meile isegi imelik. Näeb välja, et Oskar Lutsu „Kevade“ on nii rahvusliku uhkuse kui ka inimliku armastuse lugu, mis on tuntud mõnes mõttes meile kõigile ning paneb meid vaikselt meenutama seda aega, kui olime alles lapsed ja meie elu mõte oli seesama esimene armastus.

„Kevade“ tugevus seisneb ka selles, et see kujutab tõelist elu Eesti väikekülas, ning läbi Arno pilgu on meil võimalik tutvuda mitmete eestlaste tüüpidega. Kui vaatame tänapäevast Eestit, siis selgub, et elus kohtume me ikka Tootside, Tõnissonide, Imelikkude, Kiirte ja Teeledega. Oskar Luts kirjutab oma raamatus sellest, mida meie juba teame enda elust ning paneb meid sellesse toredasti uskuma. Oskar Lutsu isiklik arusaam on puhtalt universaalne, sest tema raamatus leidub midagi meie kõigi jaoks. Tuleb välja, et ka „Kevades“ ei leia selget vastust eestluse põhiküsimustele, aga küll saab teada, mis teeb meid inimesteks. Võib olla, et minu arvamus jääbki seisma selles, et Arno oli omal ajal Paunvere küla õige eestlane, aga meie sajandil on palju muutunud ka eestluse mõiste ise.
Lõpetuseks on mul jäänud vaid üleskutse nendele, kes on jõudnud hoolega minu mõtteid läbi lugeda: olgem uhked ja tänulikud meie saatuse eest, hoidkem ja säilitagem meie emakeelt, lugegem häid eesti raamatuid ning jäägem eestlasteks ja inimesteks!

Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt
Kärolyn Mäesaar
Viljandi Gümnaasium

“Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt” - see lause algab nii kõlavalt suurejooneliselt, aga lõpeb realistlikult. Mul on plaan ja ma tahan, tegelikult ma võikski... kuid äkki ma ikka ei suuda, ma ei saa hakkama, ma ei oska.
Meie elus on pidevalt sama lugu. Väiksena on inimestel suured unistused ja lootused, kuid mida vanemaks saadakse, seda rohkem mõistetakse, et elul on hoopis teised plaanid, vähemalt tavaliselt on. Kes meist ei sooviks elada suures majas, omada uhket autot, suurt ja armastavat perekonda ning unistuste töökohta või veel parem - olla nii rikas, et ei peakski tööl käima?! Mis on see, mida tahaksin mina kunagi saavutada? Kas see on just see, mida olen ette kujutanud ja millest unistanud? Kas minu praegused saavutused on ja jäävadki kõrgeimaks punktiks mu elus? Kuidas jõuda oma eesmärkide ja unistuste täitumiseni; mida selleks teha tuleb?

Ma olen sõudmas käinud kaheksa aastat. Nende aastate sisse on jäänud väga palju higi, verd ja pisaraid. Olen käinud nii noorte Euroopa meistrivõistlustel kui ka maailmameistrivõistlustel, kuid kas see ongi see, millest olen unistanud? Kas ma enam paremat ei suudagi? Kas ma üldse südames tahaksingi kusagile kaugemale jõuda? Aus ja lihtne vastus on: tahan ja usun ka, et suudan. Kui ma olen siiani saanud hakkama oma tegemiste ja toimetustega ning suutnud 100%-liselt trenni teha, siis miks ei peaks ma seda edasipidi suutma? Jah, ülikool mõjutab mu elu palju, kuid tuletan endale meelde, et tegelikult on see lihtsalt väline muutus ja kui tahtejõud on olemas, siis pole miski võimatu. Ma ei mõtle praegu veel olümpiast, aga kuhu siis lähemal ajal edasi pürgida? U23 vanuseklass on veel ees ja seal tuleb teha tegusid... või vähemalt proovida. Mul pole midagi kaotada.
Olümpia - jah või ei? Vara öelda, ma tõesti ei tea. Hetke seisuga pigem mitte. Ma küsin endalt pidevalt: “Kas ma tahan sekkuda kõrgesse mängu, minna vallutama maailma just sõudmise kaudu?” Ja ma ei suuda seda endale ette kujutada, vähemalt mitte täiskasvanute seas. Mul on küll tahtejõudu, kuid kas ma peaksin sellele pingele vastu, kas ma oleksin vaimselt piisavalt tugev, et seda teha? Praeguse seisuga mitte. Liiga aeganõudev, ma olen kannatamatu: kas nüüd ja kohe või siis mitte midagi ja mitte kunagi.
Ma olen alati imetlenud tippsportlasi, nende tahtejõudu ja südikust; see on miski, mida pole kõigile antud. Tean isiklikult nii mõndagi endist ja praegust tipptegijat. Neis kõigis on midagi - midagi, mis paneb neid teistsuguse pilguga vaatama. Pilk, millega kõik neid vaatavad, see on rohkem nagu mõte “Ma tahaks olla päriselt ka nagu tema, tahan olla sama kindlameelne ja tugev.” Tugevus - see 'midagi' - ei ole füüsiline, vaid pigem vaimne tugevus, mis on spordis väga tähtis, kui tahetakse jõuda kaugele. Mõnel on see kannatustes lõpuni minemise alge olemas, teistel mitte.

Jüri Jaanson on kahekordne olümpiahõbe. Tema on see mees, kellele kuulub minu jäägitu austus. Ta on oma sportlaskarjääri jooksul läbi tulnud nii paksust kui vedelast, nagu öeldakse, ja pole kunagi lõplikult loobunud. Ma olen lugenud nii tema elulooraamatut kui ka suhelnud reaalses elus. Paratamatult jõuan ma mõtteni: “Kuidas ta seda tegi? Mis toimus selle mehe peas?” Ta on oma raamatus rääkinud, kui palju vigastusi ja terviseprobleeme tal oli (ja on siiani) ning kuidas see mõjutas ta karjääri, aga ta ei andnud alla. Mitte kunagi. Tõsi, ka temal oli tusameelseid aastaid ja perioode, kuid ta suutis need kindlameelselt ületada.
Kui tõmmata minu ja Jaansoni sportlasetee vahel paralleele, siis mida võiks välja tuua? Meil mõlemal on olnud magusaid võite ja valusaid kaotusi, ent pärast iga kukkumist oleme ennast ikka jalgadele ajanud ja sirge seljaga edasi kõndinud. Egoistid - julgen väita; me mõlemad oleme piisavalt egoistlikud, eriti spordis... tema kindlasti rohkem. Tahtejõud - Jaanson tahtis meeletult, mina tahan ka... aga mitte nii palju kui tema. Jüri Jaanson on öelnud: “Ma pole pessimist ega optimist, olen realist. Olen harjunud tappa saama ja ka võitmine pole võõras.” Ma tunnen, et see lause on täpselt see, mis mind ja teda ühendab. Me oleme sarnased, samas...

Loen seda teksti ja mõtlen, et tegelikult ma kardan, ma kardan kõrgelt lennata, sest võimatu on ette öelda, kas see viib eduka lõpuni või kukun murtud tiibadega vastu külma ja kõva maapinda. Ma võin oma kogemusest öelda, et ühe korra oma sportlaskarjääri jooksul olen ma kõrgelt kukkunud. See juhtus 2015. aasta augustis, kui ma pidin minema sõitma tüdrukute ühepaadi finaali. Ma olin selle ajani võitnud alati, kogu aeg. Kuid see sõit muutis kõike - ma jäin neljandaks. Pärast seda miski minus murdus ja pean tunnistama, et see sõit võttis minult tahte istuda vabatahtlikult ühesesse. Ma ei suuda enam. Ma kardan. Siinkohal tooksin välja legendaarse Lou Holtzi tsitaadi “Vähemalt kord oma karjääri jooksul peaksid kõik kogema korralikku kaotust. See õpetab meile väga palju.“

Oma trenni algusaastatel võisin ma ainult unistada EM-ist või MM-ist, kuid nüüd on need möödas ja mul on ütlemata hea meel, et ma pole kunagi alla andnud, isegi kui ma tunnen, et ma enam ei suuda ja ei taha. Ma olen teinud seda, mida ma olen pidanud tegema, täitnud endale seatud eesmärgid, senised lootused, unistused. Oma edaspidised plaanid ja nende täitmine/täitumine on muidugi veel küsimärgi all, kuna ma olen nii noor, kuid ma julgen väita, et kui ma midagi tahan ja selle nimel tööd teen, siis on kõik võimalik.
Ma tahaksin, et inimesed usuksid endasse rohkem ja teeksid asju, mis on neile meeltmööda, sest just nii jõutakse oma “kõrge lennuni”. Samas soovitan olla ettevaatlik, et ei ületataks oma piire, sest kukkumine võib olla meeletult valus ning jätta jälje kuudeks, aastateks või hoopis kogu eluks. Ma olen lennanud ja kavatsen ka edaspidi kõrgel lennata, kuid olen õppinud selgeks oma piirid ja liiga kõrgele ei trügi.
PS! Ma kardan päriselt ka kõrgust!

Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt
Sille Eero
Tartu Ülikool

Olen päris noorest east saati olnud aktiivne mitmel rindel: osalenud võistlustel, konkurssidel, olnud vabatahtlik, korraldanud üritusi, saanud koolis üpriski häid tulemusi. Selle kõigega on kaasnenud nii mu õpetajate, pere kui ka sõprade-tuttavate kõrged ootused. Mida Sille järgmiseks ära teeb? Kuhu Sille küll jõuab? Ja suur on siis nende üllatus, kui vahepeal jälle avastavad, et oi, Sille elab päris vaikset elu. (Pole veel oma raamatutki avaldanud!)
Nad ootavad, et ma oma aastatepikkusest hoovõtust lõpuks lendu tõuseksin. Kõrgele, kõrgele, nii et on võimalik näpuga minu peale näidata, et see on Sille; me oleme alati teadnud, et ta nii kõrge lennuga lõpetab!
Ja ma tahan lennata, tõesti tahan! Ma tahan maailmas midagi ära teha, aga mitte ilmtingimata kõrge kaarega. Minu ambitsioonide hulka ei kuulu mõne firma juhtimine, presidendiks saamine ega mõne liikumise eestvedamine (hoian küll teile kõigile pöialt, kes te jaksate iga päev veganlust propageerida või näljahädaga võidelda või oma erakonna häält kuuldavaks teha!).

Mulle tegelikult ei meeldi rambivalgus. Inimesed on tihti üllatunud, kui saavad aru, milline introvert ma olen, või kui nad näevad, kuidas ma mööda seinaääri käia võin. Aga see ei tähenda, et minus pole potentsiaali ja soovi midagi ära teha! Ausõna ei tähenda.
Alustasin kuu aega tagasi magistriõpinguid, et saada inglise keele (ja eesti keele võõrkeelena) õpetajaks. Minu jaoks on nende õpingutega edukalt lõpujoonele jõudmine ja seejärel maailma vaikselt muutmine just sedasorti madal lend, millest unistan. Usun, et kõik inimesed ei pea, ega saagi, asju suurelt ette võtta. Muutused algavad tihti väikestest asjadest ja keegi peab ka sellel tasandil midagi ära tegema.
Mulle aga tundub, et kahjuks ei ole õpetajaamet tihtipeale inimeste jaoks kuigi prestiižikas. Kui ma bakasse inglise keelt õppima läksin, kuulsin igast suunast kommentaare, et „Ah, mis sa hakkad mingiks õpetajaks siis?“ või et „Ega siis ei jää lõpuks muud üle, kui õpetajaks hakata.“ Muidugi jääb muud üle! Näiteks tõlkida, toimetada ja ajakirjandust teha. Õpetajaks õppimine ja õpetajaks hakkamine on valik. See töö on raske ja vastutusrikas ja pakub iga päev uusi väljakutseid. Miks, oh miks õpetajatele sellegipoolest tihti ülevalt alla vaadatakse?

Õnneks olen praegu ümbritsetud inimestest, kellel on minuga samasugused mõtted ja sihid, ning see on inspireeriv! Ei morjenda neid inimesi see, et töö saab raske olema. Ei morjenda neid see, et millegipärast õpetajatest tihtipeale midagi ei arvata („Kes midagi muud teha ei oska, õpetab!“). Mul on selles mõttes väga äge ja motiveeritud kursus.
Tahan saada heaks õpetajaks. Tahan saada inspireerivaks õpetajaks. Üle kõige loodan, et suudan oma tulevastesse õpilastesse süstida indu ja iseseisvust ja kriitilise mõtlemise oskust. Loodan, et tulevikus saan ka õppekavade ja õppe korraldamisse oma panuse anda.
Näiteks soovin lahendada probleemi, mis mulle juba pikka aega südamelähedane on olnud: see, et õpetajad peavad tihti muretsema õppekavade täitmise pärast, olles tihti sunnitud õpilase arendamise kõrvale jätma. Minuga juhtus näiteks nii, et pidin 12. klassi inglise keele tunnid veetma oma keelelist võimekust alla surudes, et suuta end lõpueksami raamidesse mahutada. See õnnetus langes mulle kaela pärast seda, kui mu inglise keele õpetaja näitas vaimustunult mu tööd teisele inglise keele õpetajale, kes ehmatas ära, et see tüdruk oskab keelt küll väga hästi, aga eksamil läheb tal halvasti. Olen aru saanud, et see probleem on laiahaardelisem, ja ma tahaksin selles osas midagi ära teha. Minu jaoks just see ongi lendamine.

Ja tegelikkuses olen ma näiteks nii kade oma endise klassiõe peale, kes lõpetas kevadel magistrikraadiga sotsiaaltöös ülikooli ning töötab nüüd koolis sotsiaalpedagoogi ning inimeseõpetuse õpetajana. Tema juba teeb midagi suurt ja tähtsat! Mina pean veel ootama. Nii kaua saan tänaval kõndides tee ääres seisvale mehele mündi anda, vanematele inimestele poes siltide pealt ette lugeda ja loengu ajal sõbranna last hoida.
Eks ma lenda juba praegu ka, aga sooviksin sutsu kõrgemalt.
Maailmal on vaja motiveeritud õpetajaid, õiglasi politseinikke, häid psühholooge-sotsiaalpedagooge, hoolivaid emasid ja kultuurikeskuste juhatajaid, ja see nimekiri läheb edasi ja edasi. Maailmal on vaja inimesi, kes teevad midagi südamest ja saavad asjad tehtud, aidates sellega kaasa ühiskonna suuremas plaanis muutumisele.
Kõik inimesed ei pea kõrgelt lendama ega tahtmagi kõrgelt lennata. Loodan aga, et kõik inimesed, kes vähegi soovivad, leiavad lendamiseks enda viisi (ja sobiva kõrguse).




No comments:

Post a comment